Kestumine on siis iseenesest protsess, mille käigus tarantel end vanast skeletist vabastab. Inimkeeli siis nii, et ta kasvab koguaeg enda välise skeleti sees ja mingi hetk jääb see talle väikseks ja seega on vaja "vana nahk" koos saba ja karvadega maha visata. Enne kestumist hakkab loom toiduga pirtsutama ja lõpuks loobub se'st sootuks. Võrgutama hakkab ka - mitte sõna otseses mõttes..või siiski? Võrku panema siis - vist on nii õigem.. Pokied ja muud sellised teevad üldjuhul võrgust kookoni või koopa või "võrkkiige" ja vahetavad enda kesta seal. Smith tegi terra nurka vaiba ja ajas enda asja seal. Kuna ma teda kordagi võrgutamas (mulle meeldib see sõna :)) ei näinud, et osanud ka kestumist oodata.. Aga siiski - elamus ise kirjas siin :
Sain siis esimest korda näha kestumise tulemust oma silmaga. Kuna Smith otsustas kestuda öösel, siis protsess jäi küll nägemata aga hommikune vaatepilt terras oli omaette - 8 jala asemel oli neid 16 ja vastu vaatas tublisti kogukam ja karvasem loom :)
Kest sai kohe terraariumist välja võetud - kõik oli kombes. Mingi hetk hiljem märkasin, et osa kestast ripub loomal tagumentuse küljes ja see külvas minus veits paanikat. Bad molt? Lasin niiskuse 60%lt pikemalt mõtlemata 75%ni. Jooksuga arvuti taha ja reptile foorumisse. Sealt sain kiiret nõu (tänud xtro'le) - sooja veega niisutatud vatitikk ja rippuv kest märjaks. Tund möödas, tükk maas - õnn koduõuel!
Kest karpi ja kappi. Kunagi huvitav vaadata! :)
No comments:
Post a Comment