Selline ta siis on. Uues kodus mugavalt sisse seadnud. Peidukas on pigem visuaalse efekti loomiseks ja põhimõttel, et see PEAB loomal olema. Varjub ta sinna tõeliselt harva.
Üldiselt on ta omaette ja pigem passiivne loom. Kätte pole teda kiskunud, sest näppimiseks on mul kassid ja koerad. Tarantel silmailuks justnagu akvaarium.
Kuna tarantlite põhitõde toitmise kohta on see, et söök ei tohi olla suurem, kui ämbliku "pee", siis said eelisjärjekorras talle ette antud nümfid. Need läksid krabinal ja kuigi ma verd ja vägivalda ei poolda, oli see omamoodi silmale lahe vaatemäng. Life is life and needs to be lived.
Kui smith majja sai toodud, oli ämblikega seonduv veel suht tume maa - tagantjärgi tarkus: LOE, LOE ja siis LOE veelkord. Kui ei tea, küsi! Selleks kohaks sobib jällegi imehästi reptile.ee foorum. Mida ma siis ei teadnud? Seda, et ämbliku esmaabikomplekt koosneb superliimist. Miks? Ämblik on üüüüber-õrn loom. See ka põhjuseks, miks ma teda ei kisu - kukkumine kasvõi madalalt kõrguselt võib looma tagakeha vigastada või sootuks puruneda.. KUI selline asi peaks juhtuma, siis super-attack ja perse tagasi külge. Nii vähemalt räägivad kogenumad ja targemad. Loodan, et endal pole vaja kunagi seda järgi proovida.
No comments:
Post a Comment