Selline loomake sai siis toodud kiirkäiguga Tartust. Täitsa müstika, kuidas inimesed suhtuvad oma loomadesse ja neid puudutavasse. Ega ma ise samuti sellest loomast suurt midagi ei teadnud aga kui oli juba selge, et selline majja tuleb, oli abiks google. Senini ei olnud loomal ei mingeid eluks vajalikke tingimusi. Saareke, mis punakõrvale on väga vajalik, oli ehitatud tellistest ja oli seega 24/7 varisemisohus. Loomal ei olnud ei soojendus- ega UV lampi - ei korralikku filtrit - ei midagi.
Loom ise on algselt pärit Hiiumaalt, kus ta aga akvaariumi purunedes uut kodu vajas. Selle leidis ta Tartust. Mõnes mõttes muidugi respect, et otsiti uus kodu, mitte ei visatud looma kurat-teab-kuhu.
Ära ta siis sai Tartust igatahes toodud - pakuti kaasa ka "über-saart" aga sellest sai viisakalt keeldutud!
Õhtul sai kilps koos akvaga (200L) püsti pandud alles vastu ööd ja seega läks vett sisse niipalju, et ta ujuda saaks kuid samas veest välja ulatuks.
Järgmisel päeval sai võetu kaks prussi, kahed nurgad, vana kapi hinged, vana liivahiirte puuri võrekatus ja diivani ehitusest üle jäänud puitplaat. 2 h ja loomal oli uus kindel kuiv maapind olemas. Aru ma ei saa, kui saamatud inimesed maailmas elavad, kes mitte millegagi hakkama ei saa. Ise jäin tulemusega muidugi ülimalt rahule :D Paraku sai see küll ajutise ehitisena seniks, kuni leiab midagi silmale ilusamat. Samuti sai laualambist pisike soojaandja. Filter, mis kaasa tuli oli ligadi-logadi ja teenib praegu viimaseid päevi kilpsu akvas - seejärel läheb ta enda elupäevi veetma mu järgmisesse projekti.
Kilpsul peaks asja ära ajama lähipäevil saabuv Eheimi välisfilter ja abiks veits ka soenduspulk. Seda ei pidavat nad küll tegelikult vajama aga las tühi olla.
Kilps nimega Mull oli ca 5 aastat elanud nii, et keegi (ei esimene, ega ka viimane omanik) ei osanud looma sugu määrata. Aega kulus selleks ei rohkem ega vähem, kui minut, et saada aru, et Mull on plika, mis plika :)
No comments:
Post a Comment